Kirjanduspreemia laureaat Vahur Afanasjev: aeg-ajalt ei usu ise ka, et inimesed mu raamatut lugeda jaksavad

Kuidas tekkis idee kirjutada romaan Peipsi vanausulistest? 

Minu jaoks sai see alguse ilmselt 1980. aastate algul. Mu vanemad töötasid Tartu ülikoolis ja kuigi ülikooli töötajate palgad polnud just suured, oli kange isu hankida endale suvila. See pidi olema Tartule võimalikult lähedal, kuna isal oli sapakas ja sellega väga pikki distantse sõita ei saanud. Vaadati igasuguseid variante, elvaid ja otepäid ka, kuid majad olid sealkandis kõvasti kallimad. Ja üllatus küll – Peipsi pool oli tublisti odavam ja lõpuks leitigi maja ühes külas 30 km Tartust enne Alatskivi. Algul ei teadnud vanemad, et nad on sattunud mingi teise kultuuri sekka, ja ka naabrimees tuli kohe tere ütlema ning tutvustas ennast kui Ahto. Alles järgmisel aastal, kui maja remontima hakati, tuli välja et naabrimees on hoopis Avtanov ja nad kõik ümberringi on vanausulised.

Maal tehti töid või puhastati, soolati ja suitsutati kala ikka terve kambaga, mitu majapidamist korraga ning samal ajal rääkisid inimesed oma asju. Mina oma lapsepõlve suved elasingi seal Kostina Kirepi Metsakivi külas ja kuulasin nende lugusid.  

Kui juba kirjutamisega tegelema hakkasin, siis oli mul kogu aeg tunne, et mul on hästi põnev materjal käes – lood elust enesest, killukesed, fragmentaarsed ja et kuidagi peaks nad kuhugi vormima. Kaalusin lühijutte ka, aga siiski tundsin, et peaks mingi suurem vorm olema. Läks mööda hulk aega, vahepeal elasin välismaal ja pärast tagasitulekut sattusin kokku filmiinimestega, kes tahtsid Metsatöllust ja veel mõnest Skandinaavia folkmetal bändist dokfilmi teha, aga sellist looga, midagi enamat. Sukeldusin siis skandinaavia müütidesse ja saagadesse ja leidsin sealt mõned lood. Üks oli väga jõuline lugu, Völsungi saaga kurjast noorest kuningast ja heast vanast kuningast avaldas mulle väga suurt muljet. Kuri noor kuningas tahtis vana kuninga tütart endale naiseks ja saigi, kuid tütar ei olnud sellega rahul. Asjad läksid väga hapuks ja järgnesid mõrvad ja jälk kättemaks. Need, kes algul olid kannataja poolel, viisid oma kättemaksu nii hirmasl viisi toime, et lõpuks ei olnud võimalik aru saada, kes oli hea, kes paha tegelane. Sellest loost oli mul ainult joonis olemas, kuid piisas, et magada ei saanud ja külmavärinad käisid üle kere. See oli nii raputav lugu.

Kandsin seda saagat mõned päevad endaga kaasas ja kord autos sõites ja mõeldes panin kaks asja kokku: mul on ju see Peipsiveere keskkond, need lood, mis ma olen kuulnud ja teisalt see skelett, kus pole mingit psühholoogilist põhjendust, miks need inimesed niimoodi käitusid. Samas on see suur lugu, midagi piiblilugude või antiiktragöödia sarnast. Panin need kaks asja kokku, lugenud just enne Tolstoi "Peeter I" ja mõelnud, et miks ei võiks Eestil olla rohkem suuri mahukaid ajaloolisi romaane ja miks mitte ise kätt proovida. Otsustasingi kohe kirjutamise alguses, et kuna sinnani olin lühiproosat ja luulet kirjutanud, siis näis, mis saab. Endal oli küll väga huvitav selle romaani kallal 5 aastat töötada.

Aga nüüd on see valmis ja aeg ajalt ma ise ka ei usu, et see valmis on ja keegi seda jaksab lugeda. Aga jube hästi on jaksatud.  

Romaanivõistluse võiduga kaasnes ka võimalus tõlkida romaan inglise keelde ja seda ka tehakse. Kuidas sa suhtuksid sellesse, et raamat vene keelde tõlgitakse?

Oleksin võinud valida ka vene keelde tõlkimise, kuid ma ilmselt ei oskaks sellega midagi teha. Kui Eestis kirjastada, oleks lihtne, kuid venekeelne lugejaskond on siin väga väike. Kui aga lasta Venemaal kirjastada, kardan, et segadust on väga palju. Kolleegidelt olen kuulnud, et sealsed kirjastajad kaovad ära või ei tee raamatule promo. Ingliskeelset raamatut saan aga ise Euroopas promomas käia. Ja kui keegi teab, kuidas USA turule jalga ukse vahele saada, antagu teada, jagame raha ära.  

Romaanis on kasutatud huvitavat lauseehitust, mis kõlab nagu vene keel eesti keeles. Kuidas sellist teksti on üldse võimalik vene keelde tõlkida?

Tõepoolest, kui ma raamatut kirjutasin, siis samal ajal jooksis peas film või teater, kus kujutasin neid tegelasi ette ja lasin neil dialoogi kõneleda. Suur osa sellest raamatust on vene keeles ja ma oleks võinud ta lasta tõlkida vene keelde, aga siis oleks allmärkusi tulnud nii palju, et lugemine kahjustuks. Ma panin dialoogid eesti keeles kirja ja tõlkisin nad peas ise ära ning jätsin lauseehituse nii palju vene keele sarnaseks, kui võimalik. See on nagu pärast sõda või üldse nõukogude ajal vene keelest tõlgitud raamatutes, kus lauseehitus jäeti palju rohkem vene keele moodi kui tänapäeval.

Kuidas seda vene keeles edasi anda? Üks asi, mida tõlkija saab teha, on kasutada po derevjanski, küla vene keelt ja teistsuguseid, arhailisemaid väljendeid. Muidugi oleks lahe, kui keegi vene keelde tõlkides oleks võimeline sinna ka eesti keele mõjusid sisse panema, sest Peipsi-äärsetel inimestel on eesti keele mõjud päris suured. Sõnu laenatakse ja ka grammatikasse ronivad mõjud sisse, näiteks sugude vastu sõnades eksitakse. Aga olen põnevil, ja arvan, et vene keelde tõlkimise võiks ära teha küll.

Minult on küsitud ka, et mida need inimesed Peipsi ääres minu romaanist arvavad, aga ega ma ei tea küll. Ma arvan, et väga paljud pole ka lugenud. Suvel, kui hakkan rohkem sealkandis liikuma, eks siis kuuleb. Kohalikelt eestlastelt olen küll kiidusõnu kuulnud – nende piirkond jne. Aga näis. Minu jaoks on üsna loogiline, aga samas mitte täiesti ainuvõimalik lugemisviis sellel raamatu puhul, et see on etnograafiline või ajalooline romaan. Samas samavõrra, kui isegi mitte rohkem, kirjutasin põnekat, thrillerit, psühholoogilist, paiguti verist, aga samas enda jaoks ka üsna naljakat või pöörast, absurdihuumorit sisaldavat raamatut. Mu ambitsioonid olid erinevad. Ma isegi imestan, et see pole inimesi lugemise juures ehmatanud. Selline tunne on, et see pole lugejaid häirinud. Paiguti on nii, et kui see etnograafia ära jätta, võiksid inimesed raamatust kaarega mööda käia, või loeks seda mingi teine seltskond.

Kui palju see skandinaavia saaga sind mõjutas?

Skandinaavia muistendist on võetud ainult skelett. Tegelaskujud ja kõrvallood on võetud ikka Peipsiveerest või ma olen nad sinna fantaseerinud, ja sobima pannud sinna Peipsiveerde – kõik need kummalised kalavürstid oma asjaajamistega, kolhoosivalitsejad või jotad kõrvaltegelased, miilitsad ja kes kõik nad on, kuni ravitsejavõimetega zootehnikuni välja.

Elust enesest tegelasi võtta riskantne. Üks peategelastest, Bogdan, on suur esoteerikasõber ja tänapäeval oleks ta kindlasti nõiasaates, muu hulgas ka budismihuviline. Keegi lugeja ütles, et ta pole usutav budist, aga ta polnudki päris veenvalt budist, vaid kõigehuviline. Orientaalsuse ja intellektuaalse esoteerikaotsingute koha pealt pidin romaani panema kõrvaltegelase Linnarti. Linnart on ülikooli ees ja teeb kellegi Andresega suitsu. Hiljem olengi teada saanud, et Linnart üldse ei suitsetanud ja ta on elus ainult ühe suitsu teinud.

Raamatu tutvustuses kirjutatakse, et Peipsiveere inimesed kaotasid nõukogude ajal oma moraalse pinna. Kui palju see moraalne pind ja religioossus paregu üldse vanausuliste jaoks tähtis on ja kes on üldse vanausulised?

Tegelikult on see, kes on vanausuline, kes lihtsalt venekeelne, kes õigeusklik, paras segapuder. Seda on kõvasti uuritud ja võibolla juba sadakond aastat on usklike seas ka pooleks õigeusklikud ja pooleks vanausulised. Ma arvan, et see vanausk kultuurilise identifitseerijana on olulisemaks saanud, kui ta vanasti oli. Nõukogude ajal oli ta mõnes mõttes nagu loomulikum – see, mis sellest nõukogude süsteemile vastu pidas – mingisugused posimised, uskumised jne, mis ei ole isegi niivõrd enam usk kuivõrd ebausk. Isegi kui inimene ei pruukinud aktiivselt palvemajas käia, olid ikooninurgad ikka olemas läbi nõukogude aja. Esines ka ikoonide kokkuostmist, kuid siis tuli sinna nurka vähemalt mingi postikaardike, midagi ikka oli. 

Minu romaanis on ühe perspektiivina sees ka kannatused – seni kuni vanausulisi taga kiusati, püsis selline religioosne kultuur palju paremini koos ja inimesed püsisid mingis vaos. Just see nõukogude aeg ja suhteline küllus muutis neid. Kuigi otseselt ei tohtinud usuga väga palju tegeleda, said nad samas ikkagi suhteliselt vabalt usuasju ajada, lihtsalt ajajaid oli väga vähe. Peamiselt kirikus käijad olid mutikesed ja kui olid matused, siis maeti oma traditsiooni järgi. Pulmi tehti tihtilugu lihtsalt nii, kuidas juhtus.

Inimese sisse on raske näha, mis neid praegu neid liikumas hoiab, aga õigeusk ja vanausk ja usuga seotud talitused on nende külades alles. Unisoonis laulud on olulised kultuuri hoidmiseks, need on nende enda asjad lisaks pruunile suhkrule ja sibulatele.

Kas oled mõelnud ka kirjutada läbinisti lõbusaid jutte Peipsiveerest?

Nagu alguses mainisin, avaldas mulle väga tugevat muljet see õudne skandinaavia saaga või õieti see joonis. Võiks küll läbinisti lõbusa jutukogu teha, samas on need õudsemad jutud paremini meelde jäänud. Võiks ka jantliku näidendi kirjutada. Siia romaani panin janti, nalja ja absurdi omajagu sisse ja isegi kui lõpus läheb suuremaks tapelungiks, ei peaks see üleliia tuju ära rikkuma.  

Mis sinu arvates saab Peipsiveerest, kas see muutub nüüd tänu romaanile populaarseks turismisihtkohaks?

Arvan, et mina olin see, kes kasutas Peipsiveere kohta terminit “käsmustumine”. Ega Käsmus pole iseenesest midagi halba, kõik on nunnu ja tore. Peipsiveeres on ka viimastel aastatel muru ära niidetud, inimestel on ilmselt tekkinud murutraktorid, teeääred on ära niidetud jne. Sellist takjasse kasvanud viltust aeda hakkab sealgi vähemaks jääma. Aga erinevad nähtused, mis nagu igal pool Eesti maakohtades nähtav oli – laiali jooksmine ja surnuks joomine jne on üldjoontes 90ndate jooksul juba ära tehtud. Eks ta on nii, et palju on vanemaid inimesi ja suvitajaid, aga maale jäävad lõpuks ikka tugevamad.  

Peipsiveert tehakse aina rohkem korda, kuid võiks olla rohkem asju, mida teha ja aastaringselt. Sellist juhuslikku turismi on omajagu, aga kui hooaeg ei ole, siis pole midagi. Sõidad näiteks Kolkjasse, söökla vastas on putka, millel silt: „värske kala“ ja telefoninumber. Ükskord natuke hooaja välisemal ajal helistasime sõpradega, et tahaks suitsukala. Väga torssis inimene vastas: kala, no kui palju teid on? Meie: autotäis, neljakesi. Vastas: ei, siis ei saa. Kui oleksite bussiga, siis võibolla. Arenguruumi on seal küllaga.

Mulle näib piirkond okei välja. Kohalikud inimesed vaatavad ilmselt Putini televisiooni ja arvavad, et kõik on halvasti. Aga mulle lapsepõlvest küll ei meenu, et Kolkjas oleks korralikku ujumiskohta või Varnjas varem korralikku paadisilda ega uhket sadamat olnud. Nüüd sellised asjad olemas. Eelmisel aastal tõmmati läbi küla ka interneti valguskaabel, mida mul Tartus näiteks pole.

Sa oled romaani eest juba mitu auhinda saanud, kuidas tunne on? Kas see innnustab sind või pigem tunned, et ega ma seda auhinna pärast tee?

Auhinnad ja tunnustus on väga oluline, tähtsam minu jaoks on isegi tunnustuse pool, see on lihtsalt super! Ei oleks arvanud, et seda nii palju tuleb. Muidugi tundliku inimesena tekivad samas ka mingid hirmud. Nagu (Urmas) Vadi kuskil kirjutas: „Kui midagi anti, siis ei tea, kas enam midagi antaksegi“.

Mille kallal sa praegu töötad?

Hetkel käin raamatut esitlemas. Midagi väga suurt pole alustanud. Kuna peres on ka väike titt, siis mahukat romaani pole ette võtnud ja võibolla kohe ei viitsi ka. Püüan draamaga tegeleda, olen kirjutanud praeguseks umbes poolteist näidendit ja kavatsen neid veel kirjutada. Mulle lihtsalt tundus, et draamatehnika, selline pinge hoidmine tuli juba siin raamatus paiguti hästi välja. Seda saab endas ainult arendada ja üks viis seda teha on kirjutada näidendit. Võibolla filmi või seriaali kirjutades ka, seriaaliga on muidugi nii, et produtsent istub kaelas ja teab ise kogu aeg, kuidas paremini kirjutada. Mina lihtsalt kirjutan praegu näidendeid ja absoluutselt ei huvita, kas keegi neid lavastab ka.